Retk algas 2. juuni hommikul Tootsi raudteejaamast, kust on võimalik istuda bussile, mis sõidab mööda endist raudteemarsruuti. Meie sõitsime Rapla raudteejaama. Kohe jätkus teekond rongiga Tallinna Balti jaama ja sealt edasi jälle rongiga Aegviitu.
Aegviidu raudteejaamas ootasid meid vägevad maastikurattad, mille rentisime Kõrvemaa Matka -ja Suusakeskusest kaheks päevaks. Edasi olimegi põhiliselt ratastel. Õnneks oli meil kehtiv kokkulepe Taevataadiga, et ilm oli super. Kuuendikele on jalgratastel liikumine juba loomulik klassilõpetamise viis. Oleme seda teinud alates 3. klassist, kui kõik said juhtimisõiguse.
Sõitsime 5 km matkakeskusesse. Majutusime saunamajas, kus meie käsutuses oli 4 mõnusat tuba.
Juba ootas meid vibutreener, kes tegi vibutamise algkursuse./ esmased näpunäited, harjutamine, ohutusreeglid/. 3-sed meeskonnad ja matkamäng küttimisega. Sellele kulus oma 3 tundi.
Väike kehakinnitus kohvikus ja ratastele.
Sõitsime u 8 km Nelijärvele. Kuna Aegviiduümbrust kutsutakse Eestimaa Sveitsiks, siis mäest üles-alla sõitmine oli meie kui lauskmaalaste jaoks pingutus. Nelijärv ahvatles ujuma. Poised ei jätnud loomulikult võimalust kasutamata. Neiudele piisas jalgupidi karastusest. 8 km tagasi ja grillima.
Poodi ikka ka!
Keskusesse hakkas kogunema sportlikke mehi ja naisi erinevas vanuses. Selgus, et algamas on discolfi hooaja lõppvõistlus ja kogu hooaja lõpetamine. Üritus kestis pimedani ja meil oli võimalus seda oma silmaga näha. Kõrvemaa keskus, mis kuulub Sportlandile, on arvestatav discolfi keskus ka väljaspool Eestit.
Poisid kadusid ratastega kuhugi??? See, mida ma nägin ja tundsin, on, mida ma rohkem enam kogeda ei soovi.
Selgitus: Nad olid leidnud laskumisnõlva, kust nendearvates võiks ka rattaga allatulekut proovida. Seda oli tehtud juba kordi ja kordi enne, kui mind vaatama kutsuti. Õnneks….
Peale sellist müttamist lootsin, et tuleb rahulik öö. Nii ja naa!
Hommikusöök kohvikus oli pidulik ja piisav. Igaüks tegi oma valiku. Tõenäoliselt nii mõnigi pidi hiljem kahetsema, et oleks võinud ikka korralikult ja rahulikult kõike pakutavat proovida. Õppetund edaspidiseks!
Ja jälle oli näha, et keskusesse hakkas saabuma spordirahvas. Seekord tulid kaitseväelased discolfiväljakule.
Küsija suu pihta ei lööda! Palusin ühelt korraldajalt, et kas ta saaks tutvustada ka meile discolfis põhilist ja selle spordialaga seonduvat Eestis.
Miks mitte! Kuulasime! Saime teada!
Ares on rada. Nüüd on ka Suigus kettad, mille soodusmüük parajasti sealsamas oli. Loodan, et sel suvel on pargi discolfi rada aktiivselt kasutuses.
Seljakotid selga ja ratastele! Enne veel ühispilt iglusaunade juures.
Poest läbi ja raudteejaama. Rendirattad tagastatud jõudsime veel teha lühikese kõnni RMK Aegviidu loodusrajal. Meie kõigi ühine arvamus oli, et jalgratas on ikka mõnus liikumisvahend. Jõuab kiiremini edasi, näeb ja kuuleb ka loodust. Bussis tõenäoliselt me poleks tulnnud loogilisele järeldusele, et miks Piibe mnt nimi on just Piibe mnt. Eks ikka seepärast, et kahel pool teed kasvavad kilomeetrite pikkuselt lõhnavad piibelilled.
Rongiga Tallinna. Jalutuskäik läbi linna maaliinide bussijaama. Väike vahepeatus Swisshotelli 30. korruselt pealinnale vaatamiseks.
Lux Express tõi reisiseltskonna õhtuks turvaliselt Aresse.
Ülle Krusemann ja Ülle Tiimus nautisid sellest seiklusest iga hetke.
Aitäh kahe toreda päeva eest!
Jutt ja fotod klassijuhatja Ülle Tiimus
