MEIE PERE LOOD

Valik naljakaid, õpetlikke, nukraidki lugusid, mida meenutasid oma lapsepõlvest emad-isad, vanaemad-vanaisad ja üles kirjutasid 5. klassi õpilased distantsõppe kevadel 2020.

Oli üks soe suvepäev ning mu õde oli vanaemaga kodus. Ta sõi pähkleid ja otsustas ühe neist ninna toppida. Kui ta oli selle ninna pannud, ei saanud ta seda enam sealt ära.
Esialgu üritas ta seda ise ninast välja saada, kuid asjatult. Seejärel ei saanud ka vanaema seda kuidagi ninast välja. Vanaema kutsus sugulase appi, et ehk saab pintsettidega ära selle. See katse ebaõnnestus ja mitte kuidagimoodi ei saanud keegi seda pähklit Keidilt ninast välja.
Lõpuks pika proovimise peale tuli tal aevastus. Nii ta siis aevastas selle pähkli köögi teise nurka. Kõik naersid juhtunu üle. Rohkem ta endale ühtegi pähklit ninna ei toppinud.
Ketter Merilaht

See lugu juhtus minu emaga, kui ta käis veel esimeses klassis. Tal said tunnid läbi ja aeg oli koju minna. Sel ajal elas ta Audrus ja koolis käis Pärnus. Temaga koos käis samas klassis sõbranna, kes elas ka Audrus. Ema ei mäleta, mis põhjusel, aga nad jäid sõbrannaga bussist maha. Kell oli üks päeval. Telefone siis veel polnud, et küsida ema käest nõu, mis teha.
Nad arvasid, et see oli viimane buss, mis läks Audrusse. Seepärast otsustasid tüdrukud minna jala Audrusse. Audrusse minnes nad muidugi mängisid tee ääres ka. Mu ema sõbranna mängis vahepeal hullu, et ei mäleta mitte midagi ja ei tea, kuhu minna.
Lõpuks jõudsid nad õhtul kell pool kümme Audrusse. Kui mu ema koju jõudis, siis tema ema oli väga murelik: nad olid otsinud teda igalt poolt ega teadnud, kus laps on.
Helyana Kakko

See lugu juhtus minu emaga.
Mu ema oli siis vaid kaheksa-aastane. Talle meeldis meie kodu kõrval kivihunnikus ronida. Ja ühel päeval, kui ta seal oli, jäi ta näpp kivide vahele.
Kui see juhtus, ei olnud kedagi kodus. Mu ema pani näpu külma vette. Ja aegamööda kasvas ema näpp ise kinni. Paraku on mu ema näpp tänaseni kõver.
Sellest ajast saadik, kui mina sellest kuulsin, ei roni ma enam kivihunnikus. Ning mu õde ja vend ka ei kipu kivihunnikus ronima.
Karola Saare

Kuidas mu isa sai oma esimese mootorsõiduki.
1986.a suvel külastas isa perega oma tädi, kes elas Võrumaal.
Tädimehel oli mitu mootorsõidukit: abimootoriga jalgrattaid, mopeede ja roller. Kuna isa huvi rataste vastu oli suur, siis jäi see tädimehele silma ning ta lubas ühe abimootoriga jalgratta isale kinkida. Kuna nende kodu oli kaugel, siis jäi ratas teda ootama järgmise külaskäiguni. Isa ootas seda pikisilmi.
Viimaks laenas isa pere sovhoosist veoauto ja sõidetigi ratta järele. Tol päeval oli tädimehel väga hea tuju ning ta kinkis isale hoopis ühe oma mopeedidest.
Isa oli väga õnnelik ja sõitis selle rattaga mitmeid aastaid.
Kärtu Pärnasalu

See lugu juhtus ajal, kui ema käis põhikoolis. Ta oli umbes 14-15-aastane. Tol ajal pidid kõik lapsed käima suvisel koolivaheajal aiatööl. Lapsed pidid aias peenraid rohima, koristama või tegema kergemaid remonditöid koolis. Koos oma kahe sõbraga pidid nad söökla seina  ära värvima. Direktor rääkis tüdrukutele, mida tuli teha, ja tüdrukud hakkasid tööle.
Töötasid ja rääkisid sellest, miks direktor tahtis söökla seinad pruuniks värvida, nende jaoks ei olnud pruun sugugi ilus värv söökla seinale panemiseks. Nad oleks pigem eelistanud oranži värvi, sest oranž tekitab söögiisu. Kui neil oli juba peaaegu töö tehtud, tuli direktor sööklasse. Ta lausa ohkas ja ütles neile, et pruun värv oli põranda jaoks mõeldud ja et seinad oleks pidanud oranžid olema. Tüdrukud ei kuulanud, et seinavärv tuleb neil laost ise tuua. Ja kogu töö tuli uuesti teha.
Direktor käskis neil siis teisel päeval tagasi kooli tulla ja seinad uuesti üle värvida oranžiga. Nad süüdistasid direktorit selles, et too oleks pidanud tulema sööklasse varem nende progressi vaatama. Tegelikult nad lihtsalt ei kuulanud, kui direktor rääkis oranžist värvist. Nad lihtsalt võtsid pruuni värvi, mis neil ligidal oli, ja hakkasid seinu värvima.
Annika Nairis

Minu ema viimase volbripäeva lugu
See oli 28 aastat tagasi.
Oli nädal enne volbripäeva, kui tüdrukud said kokku, et teha volbriõhtuks plaane: kus, kelle juures koguneda.
Kell oli 18.00 volbriõhtul, kui kokkulepitud kohas kohtuti. Neid oli kaheksa tüdrukut, kuid üks – Ly –  jäi tulemata. Kõik olid juba nõiariietes ja maskides, hiljem pidi kultuurimajas olema ka disko.
Nende õhtu möödus lõkke ümber nõiatantsu tantsides ja lauldes. Lõpuks  otsustasid tüdrukud minna kultuurimajja nõidade diskole. Peale nende seitsme ei olnud seal mitte keegi nõiakostüümis. Peoliste üllatus oli päris suur, kui seitse nõida lendasid saali. Pidu jätkus hommikuni, mil nad said teada kurva uudise.
Ly poeg oli uppunud just 30. aprillil vastu 1. maid.
Pärast seda kurba uudist pole nad saanud üksteisega kokku ega pidanud ühiselt volbriööd. Ly poeg oleks pidanud tol aastal minema 1. klassi. Aga suhtlevad sõbrad ikka üksteisega ka praegu.
Gediryn Rae

Kui minu emme oli minuvanune, ehitas ta oma parima sõbrannaga igasuguseid asju.
Nad ehitasid näiteks kiigu üle jõe niimoodi, et sidusid paela ühele poole kallast puu külge ja teise otsa teisele poole puu külge ja kiikusid. Vahel võis juhtuda, et nöör ei pidanud enam ja kukkusid vette. Võis juhtuda ka, et sai vahel haiget natuke, aga see ei takistanud neid. Panid uue nööri ja kiikusid edasi.
Ehitasid ka liumäge nii, et kaevasid sobiva kallaku jõekaldale ja sinna peale panid kile ja libisesid mööda kilet jõkke.
Nad ehitasid ise ka parvesid, millega sõideti mööda jõge edasi-tagasi. Nalja ja naeru oli palju. Vahel juhtusid ka pisarad tulema, aga see läks kiirelt mööda, sest uued leiutised tahtsid leiutamist.
Nii meisterdasid nad aastaid igasuguseid asju, kuni said nii suureks, et enam ei tahtnud seda teha. Tekkisid uued eesmärgid ja tahtmised, mida ellu viia.
Brigita Kikkas

Minu vanaema sai oma lapsepõlves endale uue kleidi.
Ta tahtis oma tädile ka kleiti näidata. Koos sõbrannaga asusid nad tädi poole teele. Tüdrukud ei viitsinud pikemat teed minna ja otsustasid üle põllu astuda.
Keset põldu oli tiik, millel oli aed umber. Nad ei tahtnud ümber tiigi minna, vaid ronisid üle aia. Vanaema uus kleit jäi sinna külge kinni. Ta rippus seal aia otsas. Lõpuks oli uues kleidis suur auk.
Niimoodi nad õppisidki veidi hoolikamad olema.
Liisa Ivanova

Mu ema esimene mälestus on see, kui ta sai 4-aastaseks. Sel päeval ootas köögis teda  karp, mille sees oli valgete juustega nukk. Ema pani nuku nimeks Kati ja sellest sai tema lemmikmänguasi.
Kui ema oma õega veel noored olid, pidid nad kodus vanematel aitama heina teha.
Ühel päeval, kui tüdrukud olid heinakoormal, nägid nad heina sees suurt ussi. Nad viskasid ussi ruttu hangudega maha. Uss roomas kraavi. Ema oli väga ehmunud, kuna ta kardab usse. Vaatamata ussile, tegid nad heinakoorma lõpuni. Tagasi kodu poole sõites nägi ema uuesti sedasama ussi kraavis.
Joosep Mathias Lippmaa

Minu isa jutustas:
„Minu vanemad on saarlased. Isa Toivo on pärit Kihelkonna lähedalt, ema Helga aga Tehumardi lähedalt. Kõik oma lapsepõlve suved veetsin vanaema juures Saaremaal mere ääres.
Vanaemal oli lehm, lambakari, kanad ja koer Valdi. Valdi oli korralik karjakrants, kes oli kõigi sõber ega olnud kunagi ketis.
Ükskord juhtus aga õnnetus. Lapsed olid troppis aida ees mänguhoos ning ilmselt keegi astus Valdile saba peale. Õnnetu koer lõi hambad mulle kätte. Ehmatus oli suurem kui valu.
Toas olnud täiskasvanud puhastasid veritsevad haavad ning sidusid käe valgesse sidemesse.“
Reijo Türnpuu

Isa oleks peaaegu Sauga jões ära uppunud. Ta läks oma sõbraga jää peale ja nad kukkusid läbi jää. Isa sõber sai jääservast kinni võtta, aga isa läks vooluga kaasa. Õnneks polnud vool nii tugev ja ta sai kaldas oleva asja küljest kinni võtta ja jää alt välja ronida. Toimus õnnetus 90-ndatel, kui ta oli veel väike poiss. Mõlemad poisid pääsesid.
Isa läks oma sõpradega Sauga lennuväljale, kus oli Vene sõjavägi. Nad läksid angaaridesse Vene lennukite peale turnima. Lahkudes jäid nad vahele ja jooksid kiiresti sõjaväelaste eest ära. Sõdurid tulistasid soola-kuulidega neid. Üks ta sõpradest sai kuuliga tagumiku pihta ja pärast istus umbes kuu kodus padja peal.
Õnneks suutsid nad sõdurite eest ära joosta. Seiklus toimus 1991. või 1992. aastal. Täpset aastat isa enam ei mäleta. See oli vahetult enne seda, kui Vene sõjavägi Sauga lennuväljalt lahkuma hakkas.
Mõned nädalad hiljem, kui sõjavgi Sauga lennuväljalt lahkumas oli, mäletab isa pikka tankide kolonni Tallinna poole sõitmas. Helikopteritega veeti veoautosid ära nii, et autod rippusid trossidega suurte helikopterite küljes.
Pärast venelaste lahkumist sai Sauga lennuväljast isa ja ta sõprade mänguväljak, kus käidi ronimas ja seiklemas.
Ranar Oskar

Minu vanaisa lugu.
Minu vanaisa lapsepõlv ei möödunud Eestis, vaid Ukrainas. Kuna ta oli pere ainuke laps ja tema isa suri, kui vanaisa veel väike poiss oli, siis pidi vanaisa varakult hakkama abistama ema kodutöödes.
Algul olid tööd lihtsamad, näiteks tubade koristamine, nõude pesemine. Hiljem puude lõhkumine, riita ladumine, talvel lume lükkamine. Kõige sellega sai vanaisa hakkama kooli kõrvalt.
Vanaisa meenutab mõnuga, kuidas maitsesid maja kõrval kasvanud virsikud. Need olid suured, magusad ja mahlased!
Väga tore oli käia ka jõe ääres ujumas. Kui kodutööd tehtud, sai naabripoistega jalgpalli mängitud.
Kui vanaisa kooli lõpetas, läks ta edasi merekooli õppima. Temast sai meremees, kes on näinud palju erinevaid maid ja riike.
Oliver Satšenok

Lugu minu emast.
Kui ema oli väike, käis ta koos oma õe ja vanaemaga suviti maal.
Minu ema ja tema õde ja vanaema elasid muidu Pärnu linnas. Nii kui suvi saabus, pakiti asjad  ning sõideti bussiga maale.
Sõit läks Lõuna-Eestisse sugulaste juurde. Ema suguvõsa on Lõuna-Eestist pärit. Emale ja minu tädile meeldis väga sugulaste juures olla, kuna seal oli ehtne maaelu. Talus olid lehmad, sead, kanad ja kukk. Suvel tehti seal heina, mida lapsed pidid lakas tallama. Lisaks pidi rohima ka peenraid. Töid, mida teha, on maal palju. Suved möödusid seal kiirelt ja põnevalt. Emal ja minu tädil oli alati kahju sealt ära tulla.
Ema on rääkinud, et tal oli lapsepõlves soov maale elama minna.
Mulle meeldib samuti maal elada.
Loviise Aassalu

Lood kogus kokku M. Liik
Ares 17. aprillil 2020.a