Are kooli kunagine koolipapa Edur Roosalu vilistlase Ülo Kanguri mälestustes

Paljudel meist on meeles esimene õpetaja, olgu siis sõbralik või range, meeles on ehk tema välimus või on mällu sööbinud mõni õpetaja öeldud lause. Vähem mäletatakse koolidirektorit, tema rolli igapäevases õpilastega tegelemises.

Are kooli vilistlane Ülo Kangur kirjutab A.Õitspuu (2013) koostatud Edur Roosalu raamatu „Terakesi mälestussalvest“ põhjal, et  Raplamaa Taga-Põlliku metsakülast pärit maapoisil Edur Roosalul oli suur unistus saada kooliõpetajaks. Tema unistus täitus 1927. aastal kui ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Seminari. Selles omandatu oli väga mitmekülgne, õpetajast kasvatati küla kultuurielu juhti, kes pidi olema ’maa sool’, nagu seda rõhutas Ernst Peterson-Särgava.

Ülo Kangur tõdeb, et  suur osa õpilaste kasvatamisel oli õpetajate kõrval  direktor Roosalul. Edur Roosalu töötas Are 7-klassilises koolis aastatel 1948- 1960, küüditamisjärgsel vaikival ajastul. Koolis polnud pioneeriorganisatsiooni, palju töötati kooliaias, rohiti kolhoosi- ja sovhoosipõldudel. Tänu koolijuhile toimusid regulaarsed laulutunnid, spordivõistlused, vanemate klasside õpilaste kabe- ja malevõistlused. Edur olla lastele ka kooli lähedal asuvas töötoas korvide punumist õpetanud. Igal aastal esinesid õpilased kooli nääripeol. Näiteks 1956. aastal juhatas Edur Roosalu õpilaste mandoliiniorkestrit. Arest läksid armastatud koolijuht ja tema abikaasa, lauluõpetaja Sirje 1960.a pensionile.

Ülo Kangur toob Edur Roosalu raamatust „Terakesi mälestussalvest“ välja mõned olulised lõigud:

“ Minu elu on olnud kirju nagu värvilistest kildudest kokkupandud mosaiik. Mulle on määratud elada tormilise arengu ja murranguliste sündmuste ajajärgul, kus üks aasta võis olla rikkalikum kui varem terve sajand. Olen üle elanud 8 võimu.

Hommikul kella viie ajal, kui löödi sisse meie korteri aken ja meid äratati, oli pool maja üleni leekides. Vingust uimasena pääsesime vaevalt tulesurmast. Maja põles maani maha. Kas süütamine või hooletus Pärnumaal Laiksaare koolis? Järgmisel päeval tungisid sakslased Eestisse. Sõda ja Saksa aeg tuli vastu võtta peavarjuta ja paljaks põlenuna.

Ares pidasime lehma ja siga. Lauda ukse juures oli ühelpool seina ääres sea sulg, teisel pool suur kast. Nende vahel oli kitsas käik, kust pääses tahapoole lehma juurde. Siia redelit lakkaminekuks paigutada ei mahtunud. Tavaliselt ronisin kasti pealt üles lakka heinu tooma. Ühel õhtul läksime naisega loomi talitama. Naine lüpsis lehma, mina ronisin lakka. Üleval laka äärel läksid käed lahti ja kukkusin alla, selg ees sellesse kitsasse vahesse. Kukkumise hoog oli nii suur, et müts lendas üles lakka. Aga all tundsin et juuksed puudutasid teravat seasulu serva. Kui oleksin kuklaga kukkunud sulu servale… surm! Õnneks kukkusin ainult sääreluu katki.“

Samavõrra imetlusväärsena kunagise direktoriga tundub tänastele Are kooli õpetajatele ka koolijuhi mälestust kalliks pidav vilistlane Ülo Kangur. Töine ja tegus arvutiinsener,  matkainstruktor ja Harju matkaklubi aktiivne liige, kunagine Pärnu-Jaagupi rajooni ajalehe „Töösangar“ noor kaasautor, kel on meeles, et tema esimesel koolijuhil Edur Roosalul oli 26. jaanuaril 120. sünniaastapäev.

Tallinnas Metsakalmistul, kus koolijuht Edur Roosalu puhkepaik on, kohtusime tervisest pakatava ja elurõõmsa mehega, Are koolipoisiga aastatel 1950-1957. Sättisime koolijuhi hauale meenutuseks lilleseaded, jagasime muljeid kunagisest ja praegusest Are koolist.

Are koolipere on uhke, et meie koolis on olnud direktoriks tõeline maa sool Edur Roosalu ja meie kooli vilistlane on mitmekülgne, ettevõtlik ja inspireeriv Ülo Kangur.

1951. aasta kevad
Metsakalmistul