“Veel üks muinasjutt” – 9. klassi viimane koolikell

28. mai algas veidi ebatavaliselt, Tutipeoga, kust lasteaialaste välimusega 9. klass saadeti pidulikult eksamiteks valmistuma. Sel aastal said tulevased lõpetajad aktuse korraldajatelt, õpetaja Mirjamilt ja 8. klassilt, kaasa muinasjutu, kus peategelasteks nad ise. Lugege ja nautige…

 

VEEL ÜKS MUINASJUTT

Otse Pärnumaa südames avarate põldude ja paksude kuusemetsade keskel pidas klassituba emand URVE. Ta oli seda aastaid teinud, näinud igasugu karvaseid ja sulelisi, kellest aastatega suutnud päris inimesed kasvatada.

Mõne aja eest oli aga siia maanurka kokku juhtunud päris imeline seltskond – ei jõudnud ära imestada ei klassiemand ise, ei külarahvas. Ühesõnaga, usute või mitte, ent korraga oli koolimajas koos hulk tuttavaid tegelasi kõiksugu muinasjuttudest! Miks või kuidas nad siia sattusid … ei oska meie öelda, aga siin nad kokku said! Kuivõrd selline ime vaid kord juhtub, tahame teilegi sellest jutustada.

No mõelge ise! Vaevalt oli CARMEN üle klassitoa läve astunud, kui tekkis kahtlus, et nüüd on siis Ares PÄRIS printsess! Aga kuidas seda kindlaks teha? Mäletate, muinasjutus tuli pererahval hernetera madratshunniku alla poetada ja hommikul oli printsess tuvastatud, sest vaid printsess ei saanud herneteral und. Meie „hernetera“ peitus kõiges võimalikus, mida kool pakkuda sai: olgu laulud või lood, valemid või katsed, ajarännakud või loodusretked. Mida iganes pakuti, jäi printsess nukrameelseks ja kahvatuks – ei tundnud ta end hästi sel „herneteral“! …Koolirahvas tundis siiski rõõmu: nii saab käituda ainult tõeline printsess! Ja ärge unustage, et muinasjutud lõpevad õnnelikult. Küllap leiab CARMEN oma kuningakoja ja printsessi-elu, mida me siin laante keskel ette kujutadagi ei oska!

Aga oma prints oli meil ka! Ühel päeval jõudis kooliõuele heledapäine ja sirge rühiga noormees, kes palus end RENNOKS kutsuda. Millisest loost ta täpselt pärit oli, on jäänud saladuseks. See-eest pakkus ta oma kaaslastele väärikat eeskuju tõsise suhtumisega, paistis silma korraldaja ja arvajana. Unustamata oma kõrget seisust, andis ta seda vahel mõista kogu kooliperele. Printsile vastu ei vaielda! Aga kevad on käes ja RENNO hüppab oma uhkele ratsule, et kapata kaugustes ootava kuningamaa poole.

Võib-olla pole printsid ja printsessid üldse need kõige haruldasemad tegelased, vaid kangelane eesti oma pärimusest. Selles kirevas seltskonnas äratas kohe tähelepanu vanapagana-pojake. JAURAM oma juuksepahmaka (ja võib-olla ka pisikeste sarvemüksudega seal sees), pisut räsitud välimuse ja vaikse tõsise olemisega viib kohe mõtted Võrumaa juttudesse, kus vanapaganad ikka inimestele seltsi pakkunud! Tohutu hulk ürgseid teadmisi, mis JAURAMIS peitunud ja koolile au ning kuulsust toonud, kinnitasid vaid meie kahtlusi. Ja sellisest haruldusest on küll ütlemata kurb loobuda! Lohutagu meid see, et JAURAM elab edasi kogu Eesti muinasloos ja kinnitab usku, et vanapagana-sugu pole välja surnud veel.

Kui nüüd Eesti muinaslugudega jätkata, siis tuleb mainida veel kaht kuulsat tegelast: suur laisk ja väike laisk. Teate küll – KRISTJAN ja MARTIN. Kumb neist nüüd suur ja kumb väike oli, on raske tagantjärele öelda. Küllap läksid neil endilgi vahel rollid segi, kui tööpäeva hommikul haigutasid ja veel veidi puhata otsustasid. Täna näevad mõlemad kehvad välja – kõhnad ja vaevatud laisklemisest. Aga meenutame selle muinasjutu lõppu. Nimelt otsustasid laisad ühel hommikul natuke töötada. Selgus, et polnudki paha ja hakkasid hoogsalt tegutsema! KRISTJAN ja MARTIN pole lihtsalt veel jutu õnneliku lõpuni jõudnud!

Edasi räägime JOONASEST. Tema on see eesti muinasjutu karjapoiss. Pealtnäha päris tavaline noormees, kellel mitmeid andeid ja oskusi. Nagu JOONASELGI – võidab vaevata maadlusmatil iga vastase, taibukas ja kirjatarkuseski osav. Aga see pole päris see, mis poisi õnnelikuks teeks, liiga tavalise elu moodi! JOONASELE meeldib vimkasid visata ja vastast proovile panna. Kaval naeratus näol, võib ta kogu koolitunni oma tõe tagaajamisele kulutada. Muide, kui nende kavala talupoisi juttude lõppu jõuame, siis selgub, et õnn, kuningatütre süda ja poole maailma rikkus kuulubki sellisele kavalpeale!

Vist kurja kuninganna salaplaanide eest on siia metsade keskele peitu pugenud ka Lumivalgeke ehk meie jutus ELIISE: juuksed mustad kui eebenipuu, nahk lumivalge (või pigem tõmmu) … ühesõnaga, imeilus! Võib mõne kuninganna vihast pöördesse ajada küll! Meie emanda hoolealuste seas on tal turvaline olnud. Pole kimbutanud võlts-kaubapakkujad ega teised pahalased. Ainus häda on see, et ELIISEL pole justkui tahtmist meie pöialpoiste juurest enam lahkuda! Äkki peaksime lihtsalt ootama printsi muinasjutu lõpust, kes ELIISE suudlusega mugava elu nõidusunest ärataks?!

Kullaketrajad on ka! Meie loos küll JUTUKETRAJAD – KERTTU ja SANDRA. Mäletate: kuri nõid on tüdrukud sundinud päevast päeva kullast lõnga ketrama, nii et see ei katkeks ega tuhmuks. Aastad on kulunud, tüdrukud hoolsalt töötanud ja seda jutulõnga on kohe kõvasti jätkunud. Töö paistab neile istuvat, sest jutud aina kestavad. … Aga kevad on käes ja päike käib kõrgelt ning koolirahval on viimane aeg välja mõelda, kuidas tüdrukud kurja nõia sepitsustest päästa, sest Eestimaa vajab ka neid kaht toredat tüdrukut!

Üks päris kauge külaline on samuti klassitoas koha leidnud. Siin peatub kuningatütar, kes habemenugadel tantsis. Kuningatütar tantsis igal ööl läbi üheksa paari kingi, mis tegi tema perele palju muret. Õnneks suutis klassiemand HELIISI – sest just tema see tantsiv kuningatütar oligi – saladuse paljastada. Märkasid teisedki, et HELIISIL koolitöö vastu eriti huvi pole. Tasapisi siis selguski, et põhjuseks on tantsukirg. Usutavasti saab HELIIS eksamid edukalt tehtud ja võib oma tantsukingad õlale visata ning kergel sammul uute tegemiste suunas keksida.

Kui kohtute MARIGA, siis las ta räägib teile loo oma külaskäigust kolme karu juurde. Just karude majast ta siia sattus. Selline rõõmsameelne ja kohkumatu. Kui tuntud muinasjutus põgenes tüdruk karude käest, siis MARI jõi pärast kohtumist metsarahvaga teed ja puhus juttu. Võibolla laulis mõmmikutele mõne laulu või naeris nende metsanaljade üle. On päris selge, et mingid karud meie MARI küll rööpast välja ei vii, sest iga seiklus on väärt ettevõtmist, iga jutt rääkimist ja iga nali lõpuni naermist!

Räägime nüüd KARLIST. Me ju teame lugu ahjualusest, kes palus suutäie suppi, aga rüüpas paja tühjaks. KARLI kirg on arvuti. NII ta seal pidevalt toimetab. Ei teeks vist ööl ega päeval vahet. Õnneks ilmub vahel KARLI arvuti kõrvale arvutialune ja palub luba korraks klahvi vajutada. KARL on viisakas ja heatahtlik, eks ta lubabki… Ja ongi ekraan must! See on tegelikult väga tore, sest neil hetkedel jõuab KARL ka koolitöid tegema, talli hobuseid vaatama, kahe silla jooksule või palliplatsile! Palun väga – ongi näide muinasjuttude päästvast mõjust!

Omaette istub klassitoas KERLI, pikad patsid peas ja mõtlik nägu ees. Toimetab korralikult kõigega, mida kästud. Nagu kord lumeeide juurde sattunud tüdruk, kes virisemata palju tublit tööd teinud: kloppinud kõik padjad, korjanud lookas õunapuudelt viljad, võtnud ahjust küpsed leivad. Tema töökust ja abivalmidust on märgatud, nii et kui ta kord siit lahkub, saab see tasutud nagu muinasjutus: lumeeit saadab tüdruku väravani, hakkab sadama kullavihma ja eit lausub: „See on sulle selle eest, et sa virk olid!“

Aga imed ei ole veel lõppenud! Kord peatus kooliõuel seninägematu tegelane. Mõnusa ahju peal tuiskas hoovile JAN ERIK ja avaldas soovi meie juures väike vahepeatus teha. Klassiemand oli küll nõus veel üht tegelast majutama, aga kuidagi sobimatu tundus noormehe vastumeelsus omal jalal kõndida või üldse midagi peale puhkamise teha. Küll meelitasid teisedki pojakest ahju pealt alla ronima, aga ei midagi! Ei aidanud meelitused ega pragamised. Ja istubki JANIKENE ahju peal ja ootab, mida lugu talle pakub. Ei oska muud nõu anda, kui et oma tahe kokku võtta ja alla ronida, sest eesti muinasjutus ootab rikkus ja õnn vaid töömeest!

Kas pole imeline tegelaskond? Veel üks muinasjutt on sündinud otse meie silme all pisikeses külas Pärnumaa südames. Tore, et saime selle sünnile kaasa elada. Kuigi SEE LUGU nüüd lõpeb, on teada tõde, et iga lõpp on uue algus. Ja kunagi saavad ka need – alles sündivad lood – lõppeda sõnadega: „Nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni!“

 

Seda aga, millised näevad tänased üheksandikud välja muinasjututegelastena, saate vaadata SIIT.